Transpordiasjad

Poistega koos kasvamine annab tunda. Nukkudest on meie lapsel täiesti pohh, igasugu mootoriga riistad on aga nii mänguasjade kui päris-asjadena täiesti INNN.

Käisime Petersoni kohvikus söömas (Narva mnt & Juurvilja nurgal) ja istusime kõrgetel toolidel akna all. Mina vahtisin inimesi, inimesed vahtisid meid ja Iida vahtis tramme. Busse ja mootorrattaid kah, aga tramme ikka kõige rohkem. Nii kui uus tramm tuli, siis luges ette, mis värvid selle külje peal on. Punane ja valge tramm tuli! Oranzh ja valge ja must tramm! Sinine ja kollane ja valge ka natuke tramm! Busse teadustas ta kah, a need on kõik nii igavalt "valged ja rohelised".

Siis on lapsel tekkind komme vaadata, "kuidas auto ära sõidab". Kui keegi hakkab autoga sõitma ja meie oleme lähedal, siis Iida jääb seisma ja vaatab.

Eile tegi ta mulle ristküsitluse sellest, kas autod, mootorrattad ja jalgrattad tohivad sõita a) tee peal, b) mulla peal, c) asfaldil, d) murul...

Iida ei jäta kunagi mainimata, kui kusagil on näha mõni traktor või kraana.

Tänaval küsib ta süstemaatiliselt autode marke ("nimesid").

Emme kinkis Iidale oma mootorrata (punane, edev, Honda) ja rekkamudeli. Iida on täiesti sillas.