Tuisuprintsess

Võtsin vaba päeva, et Iidaga kuhugi rappa minna.
Rappa siiski ei saand, aga käisime loomaaias, kohvikus ja sportimas.

Talvine loomaaed on äge. Ilm oli päris jäle, 0 C ja tuuline ja tuiskas rahet. Seegipoolest on õues näiteks - kängurud! Ahvid. Sis mägielukad, kelle jaoks külm on loomulik osa elust. Hülged, tiigrid, mustmiljon mägikitse..

Ainus mullistus tekkis jääkarude juures. Jääkaru oli ainus loom, kelle kohta suutsime ette välja mõelda "no tema ilmselt naudib". Nii uurisid lapsed kohe esimese asjana, kus ta puur on. Seal aga seisab tädi ja ajab rahvast vaikselt ringiga mööduma - jääkarudel olla just uute jääkarude tegemine pooleli.

Nii me siis hiilime kaugemalt ringi, aga kopuleeruvad suurkiskjad on end just puuri etteotsa seadnud ja vägagi näha. Iida tee märkamagi, minul aga areneb dialoog Iida sõbrannaga (7a):
S: miks need jääkarud seal niiviisi on?
Ma: mmm. noh. müravad?
S: miks nad üldse kahekesi puuris on?
Ma: äkki, et et lõbusam oleks?
S: tegelikult nad paarituvad, eks?