Elu vähemuses

Meie esimene nädalavahetus seisult 3:2.
Tänase päeva ainus eesmärk oli käia jalutamas ja ümbertnurga kohvikus söömas. Õnnestus. Aga ega me rohkemaks suutelised poleks olnud ka. Hommikusöök võttis aega 2 tundi; õhtune magamaminek samuti; ja ka vahepealne aeg oli üks pidev tittedega majandamine.

Iida on väga abiks. Ta mängib Aloga, ta mängib üksi ja on üldse tubli. Mõningate momentidega, muidugi, aga no kellel neid ei oleks.

(Ja - ma valetan, kui ütlen, et täna üldse midagi ei teinud. Ma jõudsin Iidaga natuke lugeda, natuke võimelda, kabet ja Carcassonne'i mängida. Ei ole ikka päris nii, et kogu aur kulub laste füsiloogiliste vajaduste rahuldamisele. Aga suurem osa küll.)

Õhtu lõpetuseks pröökis titt mul süles vähemalt pool tundi. Kehast kange nagu pulk ja hädas, nagu oleks juba gaasivalud või. Lõpuks tabas lolli lapsevanemat idee - paneks beebi diivanile pikutama! Beebi uinus hetkega...