Süstaga merel

Aasta tagasi käisime Mia-Erika sünnipäeval meresüsta (kajakiga) merel. Käisime = Iida ja mina. Meri oli siis sile ja sõita tundus.. nii ohutu.

Läksime sel aastal ka. Aga kõik oli teisiti.

Esiteks Kaberneeme maraton. Erinevalt eelmisest aastast ei arva ma enam, et suudaks ise meres süsta õigeks keerata ja ise peale saada. Ammugi ei saaks ma sinna sisse last. Ja päästevest ei aita - külmashokk võib tulla paari minutiga. (Paar päeva tagasi oli Laoküla rannas vesi +6. Eile oli kalda ääres soojem, aga kesk merd - ma ei tea.)

Teiseks oli õige-õige natuke lainet ja natuke tuult. Aga sellest piisas, et tasakaal kaoks. Iga lainega oli tunne, et nüüd natuke veel ja olekski ümber. Ma ei suutnud süsta hoida, ta liikus kuidagi "ise" ja minust hoolimata.

Nii oli sõita päris halb. Ja Ivari jutt tiksus kogu aeg peas. Pärast kahte ringi otse kalda ääres viisin Iida maale - ei julgenud enam.

Ise läksin merele tagasi. Üksi sõites oli süst nagu ümber vahetatud. Püsis tasakaalus, allus juhtimisele, ei tahtnud iga lainega ümber minna. Ohutunne oli kadunud. Ma ei läinud siiski kaugele, vaid tiksusin sadama lähedal ning keerasin süsta tuule ja laine suhtes üht- ja teistpidi. Lihtsalt proovimiseks. Sama; tasakaal oli olemas igast asendist. (Tegelikult saan ma muidugi aru, et päris laine/tuulega ma sõita ei oska, eilne oli lihtsalt väike virvendus.)

Aga miks siiski lapsega süstas nii halb oli?
Kas mõjus enne süstale Iida 20kg?
Või liigutas ta ennast süsta kõikudes piisavalt selleks, et tasakaal ära kaoks?
Või ma lihtsalt kartsin lapse pärast?
Ei tea.
Eelmisel aastal ei olnud lapsega/ilma sõites mingit vahet.

Õnneks võeti Iida aerupaati ja ta sai oma mere-mõnu seal kätte.

Süstaga sõitsin aga mina üksi. Miks keegi teine ei proovinud? Ei tea.