Õe väike kaja

Alo fännab oma õde. Täiega. Kui nad mängivad, siis on vend nagu õe väike kaja. Ta räägib, liigub ja vist ka mõtleb täpselt nagu Iida - aga hetk hiljem ja veidi lihtsamas vormis. Kui Iida jookseb, siis jookseb ka Alo. Kuhu Iida ronib, sinna ronib ka Alo. Kui Iida ei taha saiale vorsti, ei taha ka Alo. Kui Iida üllatub, üllatub ka Alo. Kui Iida käratab, käratab ka Alo. Ning sõnad, hääletoon ja emotsioon on täpselt, täpselt samad.

Täna õhtujutul ("Bullerby lapsed") õppisime Iidaga uue sõna - ulgumeri. Kordasime kolm korda, et meelde jääks: "ulgumeri, ulgumeri, ulgumeri". Hetk hiljem kuulsin toa teisest nurgast: "ulgumeri, ulgumeri, ulgumeri".

(Siit ei tasu välja lugeda, et Alo muud ei teegi kui kordab Iidat. Ainult kui nad koos toimetavad, siis. Üksinda on Alo kui tatraveski - jahvatab kogu aeg lobiseda. Ja muidugi oma asjust ja oma sõnadega.)

See kaja on niii naljakas. Kaheaastane kasutamas kuuese sõnu ja keelt ja tundeid - on tihti kohatu, aga tihti ka sürreaalselt kohane.

Kui tihti peate teie söögilauas näo kätega katma, sest ei taha lastele välja näidata, et naerate nende üle südamest?

Pildil:
Iidal on äge lõvimask ja ta möirgab koledasti, et mind hirmutada.
Alol ei ole lõvimaski, aga temagi möirgab koledasti, et mind hirmutada.