Metsakalmistul

Täna käisime Metsakalmistul. Iidale seletasin ma, et see on "mets", näitasin männipuud ja käbisid. Iida sattus kergesse segadusse, sest tema teada oli mets hoopis mujal, Sõrves vanaema-vanaisa suvemaja juures. Aga muidu meeldis talle Metsakalmistu künklik maastik küll, sai mägedest üles-alla joosta.

Kalmistu lähedal toimub ühe kuldsete retriiverite suguvõsa kokkutulek, umbes paarteist noort koera möllasid lumes ja ajasid üksteist taga. Iida vaatas neid võlutult. Hiljem tuli meie juurde naisterahvas kolli ja saksa lambakoeraga, neid Iida millegipärast võõrastas, ju nad siis tulid teda liiga häbematult nuusutama. Ta on ju neist mitmekümnekilostest elukatest nii palju väiksem... Aga muidu arvan ma (erinevalt oma emast), et mida vähem ta koeri kardab ja mida rohkem nendega asjatab, seda parem.