Pirita rannas v2

Suisa üle kahe tunni tuli seekord ära! Alul küll ei paistnud rannailma moodigi, külm külm ja kõle tuul ja vesi rohkem nagu jää. Aga päike tuli välja ja tuul kadus ära ja plikasid ei segand jäine vesi põrmugi, mürasid mis ullud selles.

Plikadel, sest täna korraldasin topelt-playdate. Võtsin Iidale kaasa sõbranna ja Alole sõbra. Ove jäi maha, sest no palju ma jaksan. Üks mina, aga neli last, vanustes 8 7 5 4.

Sibamist oli. Plikadega tegelt mitte, need olid kogu aja veepiirist veidi Soome suunas ja kergesti leitavad. Kuidas neil külm ei olnud, seda mina ei tea, aga no ei olnud. Poisid olid seevastu ekstra keerukad.

Üks nõudis ujumist. Ujumine = põlvekõrguses vees jalutamine, õnneks, muidu oleks ma päris ära end rabelend. Aga seegi tõi tüli majja, sest teine tahtis veest nii eemale kui saab ja metsapiiri äärde torudele ronima. Alo kardab vett, vetikaid / mererohtu, rannaäärset liiva ja üldse kõike, mis merest mere teeb.

Kuidagi sain lapsed lepitatud. Variant "oleme enne siin, siis seal" ei toiminud. Lisaks tahtis pleideitlane Alo hullult ujuma õpetada, mispeale see õudusega veest ekstra kaugele hoidis. (Ma oleks ka hoidnd. Vesi oli tõesti kõike muud kui ujumissoe.) Minu proovid noormehe treeneriannet vaos hoida ei kand tulemust. Samas keeldus kutt metsa ääres turnimast: olla igav. Nii olin ma kahe jõurava poisi vahel nagu kimpus lapsevanea musternäide.

Kõik läks siiski heaks. Alo sai madalasse vette ja sumas/müras/jooksis seal ringi. Viimase tunni aga veetsid poisid metsa ääres, soojas päikeses. Tulid sinna plikadki ja ronisid uljalt mööda metallist tore ja tegid nii jõu kui ilu numbreid.

Pirita on täiega OK, rahvast tühi ja tore. Ainult vesi võiks soe olla. Ja ma ise tahaks ka ujuma lõpuks!