Purtse suvi

Ilm andis tõesti suve mõõdu välja. Ainult öösel oli külm.

Lapsed tegid raiutud okste põletamiseks lõket. Asjatasid viis!! tundi ümber tule. Keegi ei saanud kõrvetada ega haiget. Ainult Iida kurtis, et käed on okste murdmisest valusad.

Rand oli kah nagu suvel. Soe, tuuleta, imeväikse lainega. Ove pildus kive merre, Alo ja Iida muudkui mõtlesid mänge välja. Ove saab ise kalda-järsakust üles! Ja suure kivi otsa! Poiss on ikka üks võimas olevus.

Kõige võimsamad olid aga haned. Sellega olen ma juba harjunud, et nad kevadel üle pea lendavad. Põllule sööma, merele ööbima-puhkama, hommikul ja õhtul. Aga nüüd oli neid kogu meri täis - silmapiiril oli tume viirg, mis binoklis lahutus hall-valgeteks täppideks. Ning ühte parve nägime ka põllul, otse Narva maantee ääres, no oli ikka tohutu linnulasu küll.

Pildil on Ove ja naabri koer Robi. Sõbralik krants, kes ikka meie lastel külas käib.