Poiss ja tüdruk ja tondid

Tegime ühel õhtul ringi ümber kodukvartali. Lund veel polnd ja pime ja Iida hirmutas Alo(t): vaata, seal pimedas elavad tondid! uuu! Eriti kollikad tondid elavat Nopi majas. (Hm, kas saab öelda, et tont elab? Mütoloogid aidake?) (Jah, me elame Nopist ümber nurga. Nii head munaputru nagu seal pole muus maailmas üldse olemas.)

Kaks tulemust oli sel:
- Iida ärkas samal öösel hirmsa õudukaga, värises, nuttis, ajas segast juttu.
- Alo norib mult nüüd alalõpmata, et tahaks ka tonte näha, no ta suur lahe õde ju näeb ja kuidas siis tema üldse ei näe?

Alo on õppind hirmus hästi Iida tämbrit matkima.