Väike päikesekiir

Alo arvab, et temal on maailmas oma missioon, ja see on olla rõõmuks oma emmele-issile.
Tõesti, sellist lõbusalt optimistlikku last mina teist ei tea!
Tema päevad mööduvad, mõeldes välja uusi nalju, trikke ja lõbustusi, millega oma vanematele meeldida.
Alos ei ole märkigi "kaheaastaste jonnist". Ta kuulab sõna, ta jätab meie soovid-keelud meelde.

Ja ta teeb meile nalja, nalja, nalja! Mitte et teeb miskit ja meie naerame, vaid teadlikult lõbustab meid. Kui me (tema arust) aru ei saa, siis selgitab üle, et "issi, vaata, mina tegin nalja!"

Tänased mängud, mõned...
- "paneb" emmele nohurohtu. 20 korda järjest.
- kraadib mind. vahendiks suur puust lükat. siis vudib teatab tulemuse rõõmsalt emmele. siis uuesti minu juurde...
- käib kodus ringi, Iida gloobuse kera ühes ja gloobuse jalg teises käes.
- tegi emme kaelakeest endale hiire. nimi sai sellele "Mitsiko", tont teab miks. paneb hiirt tema karpi (voodisse) magama, äratab, paneb magama...
- kisab gloobuse jala sisse, nagu see oleks ruupor. minul on tuutu-luutu! lemmik-fraas on "härra kussa kaabid, teile on telegramm!" (see on Totoro filmist muidugi; suur õde esitab seda veel säravama intonatsiooniga.)

Aga praegu on meie rõõmurull nohus ja öösiti ei maga ja ega siis meiegi.