Härmas puud ja aurav meri

Tänane hommik oli imeline - udune, härmas, vaikne ja külm. Kogu Kadriorg oli valge, või siis sompus taeva karva hõbehall. Puude oksad olid nagu pikad valged päevakoerad ja puud ise kui valged karvapallid.

Selgitasin siis Iidale, et mis see härmatis siis selline üldse on. No et õhus on niiskust ja külmaga jäätub see ära ning puudele-põõstastele-muule tekib õrn jääkristallidest kiht. Nagu lumi, aga mitte ei saja taevast, vaid "kasvab". Ja et kuna meri on alles lahti ja aurab, siis on mere ääres niiskust eriti palju ja härmatis eriti paks.

Vaatasime neid puid-palle-päevakoeri siis lähedalt ka ja proovisime härma oksa pealt maha raputada. Tuli küll :)

Aurava mere vaatamiseks polnud täna aega, aga vana-aasta esimesel külmal hommikul me juba käisime seda uurimas. Et üle kümne kraadi külma, aga meri nagu keeks. Täna kees ka, aga kalda ääres oli juba jää.

Ja te ikka teate, et see torudest moodustis Pirita tee ääres on UPPUNUD langevarjuri mälestusmärk, eks? :)