Kinos - "minu naaber Totoro"

Jaapani anime festival näitab seekord Ghibli meinistriimi. Käisime Iidaga vaatamas nende filmi Minu naaber Totoro. Ilus, liigutav, südamlik laste-anime.

Ma olen ka varem kinos multifilme vaadanud. Aga kui eriline, siiras tunne on seda teha koos omaenda lapsega! Hea looja viib sind oma filmi niigi täielikult sisse, ja Miyazaki nostalgiline, pastelne võlu on eriti haarav. Kuid Iidaga süles, pehmes kinotoolis kerra tõmbununa, kogu silme-esine kinolina täis... oled nagu argimaailmast täiesti ära, ainult oma lapse päralt, kõik muu on kadunud ja ähmane ja vähetähtis. Miskipärast usun, et sarnast lähedust tundis ka Iida, ja kindlasti olime sel hetkel mõlemad nii õnnelikud kui veel saab.

Kas see siiras tunne ja lähedus jäävad meie vahele alles ka kümne, kahekümne aasta pärast? Ei tea. Aga tuleb tänulik olla kunstile, mis meile need õnnelikud hetked kingib.

(Kui sa ei tea, mis on Ghibli, siis loed vale blogi. Aga: see on maailma parimaid multifilme tegev Jaapani pisistuudio. Ning sel nädalal on hulk nende filme Sõpruse ekraanil, mine vaatama!)

Ghibli linke,
- Sven Vahar TMK-s
- Kuiv artikkel Wikipedias
- Poolametlik fännileht
- Totoro filmi leht

Järgmisel reedel käis Iida sama filmi uuesti vaatamas, perekond Esopitega, mina istusin samal ajal kohvikus ja ootasin Nausicaä algust.