Söömisest

Missugune inimene sööb ühe laksuga ära liitri jogurtit, veerand kilo juustu või terve pätsitäie saia?
Mina.
Ma saan aru, et see pole normaalne, aga no söön.

Alo on aga toitumisharjumuste poolest minusse. Nii on ka temal hästi arenend oskus toitu VOHMIDA. Pehmet sööki - putru, püreed, kreemi - sööb ta nii kiiresti, nagu vanem lusikaga ette anda jõuab. Kauss läheb alla minutiga. Iida ei ole iial, iial suutnud nii kiiresti süüa, mitte sinnapoolegi.

Viimane Alo mult üle võetud komme on juustusõltuvus. Seisab poiss köögilaua v külmkapi all ja nõuab: uhu! uu-hu! Ja võiks vist süüa ka kuitahes palju, ainult vanemad ei anna miskipärast.

Aga kui uhu-häda parajasti peal pole, sööb Alo ükskõik mida. Jällegi erinevalt õest. Mul on Iida samast perioodist meeles, et tüdruk sõi siis 1) musta leiba 2) porgandisalatit 3) viinerit. Ei midagi muud! Ja viinerid pidi kindlasti tema ise kill-kõll ahjus soojaks ajama! Tõeline nuhtlus oli sellega. Me ise ei saanud mikrolaineahju vahepeal üldse kasutada, sest kui Iida selle signaalkella kuulis, tormas ta kohale ja oli jube solvund, et miks tema ei saanud nuppu vajutada! ja kus on siis tema viinerid? Ning seda kella kuulis ta ka läbi une teise tuppa... Minu ema (ilmselt ka Tiiu) suutis Iidale muidugi sisse sööta mida iganes, oskus inimesi sööma panna on pärit juba minu vanaemalt ja ilmselt vanavanaemalt, kes oli mõisas teenijatüdruk... Aga Aloga pole neid oskusi kellelgi vaja, sest poiss tõesti sööb pea valimatult kõike. Eriti siis muidugi juustu.

Ise söömist me väga ei õpeta. Kati rohkem kui mina. Alo hoiab küll lusikat üsna kindlalt käes, pudru keskel olev moosisilm rihitakse esimese katsega ära ja see saab ka üsna kindlalt suhu. A just sel põhjusel ma talle ise lusikat ei annagi :) Joomine õnnestub ka pea alati, kuid õnnestumine omakorda mõjub erutavalt, seega võib tass kaldu minna hoopis PÄRAST joomist...

Alo on seni purustanud vaid ühe meie rohelise alustaldriku.