Pohlal ja Põõsaspeal

Kati viis meid Nõva metsa. Kaasa tulid Iida, Alo ja meie stammkorilasest naabrinaine. Nõvva seepärast, et seal olla metsad kenamad kui mujal ja ekstra marjarohked.

Tallinnas sadas täiega ja me tegime omast arust nalja, et sõidame vihma alt ära. Ja tõesti, Vihterpalus läks taevas heledamaks ja Nõvas tundus juba suht kuiv olema. Tegelt oli see petekas ja vihma saime ikkagi terve päevatäie.

Parkusime Peraküla matkarajale, Allikjärve lähedale.
Kulgesime mõned kilomeetrid läbi metsa, vaheldumisi marju süües, korjates, pildistades ja jalutades. Mustikaid-pohli oli tõesti lademes. Ma ei ole iial varem nii palju metsamarju söönud kui sel aastal ja siin oli neid eriti rohkelt. Suured, palju, magusad, tõmba peoga ja pane suhu!

Paari tunni pärast hakkas lastel külm ja igav.
Viisin nad siis autoga Põõsaspea neemele.
Seal vaatasime kõigepealt ära kohaliku rändrahnu.

Neem ise on paljas, kivine, pikalt merre ulatuv maanina. Seal on linnuvaatluspunkt ja -torn. Praegu oli linde vähe, ainult parv kajakaid ja mõned (vist) kormoranid ja hulk valget ollust kivide peal. Turnisime veidi tuule käes ja vaatasime merd. Neeme tuuline avarus ja kõvad kivid oli hea kontrast metsa vaiksele samblasele pehmusele.

Nüüd on meil natuke marju ja palju seenepilte.