Koolilastele kolli

Käisin Iida koolis lastele rääkimas, et kuidas seal kunagi oli. Õigemini, see oli KJ plaan, et ma ajalugu meenutaks ja lõbusaid-kummalisi-õpetlikke seiku välja tooks.

Tegelt oli pea tühi kui kell ja ma ei rääkind suurt midagi. Sest esiteks ei mäleta ma oma kooli-ajast suurt midagi. Teiseks ei sobi see, mida mäletan, algklassi-tittedel kuulata. Kas ma peaks neile siis seletama,
- kuidas mul on endiselt alles keemiaklassist varastatud soolhape...
- et kooli sööklas olid prussakad...
- kuidas ma valetasin emale, et mudilaskoor pandi kinni...
- et ma olin klassi kõige nohikum tüüp üldse...

Niisiis ei rääkinud ma ise suurt midagi ja lasin lastel küsida. Ning osalt ka eputada. "Mina käin kolmes trennis!!!" oli päris sage väide.

Iida istus, vait kui sukk, ja ei küsind midagi. Ehkki talle vist meeldis, et ma seal viibisin.

Õp proovis mult muukida välja lugusid "vene ajast". Ausalt, lapse jaoks ei olnud mingit erilist "vene aega". Lasnamäe bussist jäin mõnikord maha, kuna jäin vene baabadele trügimisvõitluses alla - kogu vene aeg. Nojah, kooli & tänava nimi oli ka N.V.Gogoli. Aga 1c jaoks on "kool on kellegi nimeline" niikuinii arusaamatu. Koolil on ju number, milleks veel nimi!

Kerget elevust tekitas laupäevitine kooliskäimine. Iva oli küll pigem selles, et meie nihverdasime ennast sellest vabaks... luulepõimikute esitamisega.

Pärast sai näha mitmesuguseid elus sauruseid ja näha kooli lippu ja aula laest langevat krohvi. Midagi pole muutunud.

Kokkuvõttes said lapsed ehk aru küll, et nende kool toodab igavaid inimesi.

Hilisem mõte:
"Ristikheina" pood olla popp popikoht.
Oleks võinud mainida kursavenda, kes Raua-Kreutzwaldi ristmikul auto all surma sai...