Meres

Iida ei karda enam üldse vett. Varem hoidis ta pead kramplikult pinnal, nüüd sukeldub ja hüppab lainesse ja käib mõnuga üleni vee all. Osalt tänu kursustele, osalt - ujumisprillidele.

Sellega seoses julgeb ta nüüd ise pead pesta. Kasulik oskus see ujumine!!!

Alo aga kardab randa. Täpsemini kardab ta - mererohtu. Iga sõrmepikkune roheline lible paneb ta hirmust kisama. Kui mererohtu pole (või kui see ei tule meelde), siis võib ta vees mürada küll. Aga Pärnus oli küll nii, et mina käisin Iidaga ujumas, Alo sõi emme ja Ovega seene all jäätist.

Ja Alo imetleb väga mind, kes ma võtan ta sülle ja marsin kartmatult läbi rohelise hõljumi. Ta koguni küsib: Issi, MIKS sa ei karda mererohtu? Ma siis muidugi vastan, et issid on niimoodi tehtud, et nad ei kardagi midagi. Konnast ja kutsikahännast... Aga Alo segus on seda konna ilmselt vähe. Pole hullu - küll tuleb - Iida kartis kah kolmeselt merd nagu tuld. Nüüd lase ta vaid randa, on esimesena riidest lahti ja vees.