Takjas Alo

Alo on maalt tagasi linnas, natuke pruunim ja vist üldse natuke kasvanud.
Minu lootus, et laps saab maal merega sõbraks, läks küll luhta. Laup läksin ta'ga randa, Alo karjus kui ratta peal - ei taha randa! ei taha liivale! ei taha merre! Vesi oli nii soe kui Eestis üldse olla saab, aga poiss istus süles ja värises õudusest.
Natukse meelitamisega sain ta ikka liival mängima, aga üldiselt...

Iida oli vist ka väiksena mere-arg. Nüüd mürab lainetes täie himuga. Nii et küll läheb Alol ka üle!

Takjas on Alo aga seepärast, et üle pika aja õde nähes on tal sabas nagu, noh, takjas. Teeb, kordab kõike nagu Iida. Päris äge.