Nõval ja Perakülas

Juba mitu aastat oleme laste ja sõpradega Nõval pohlal käinud.
Programm: kõik metsa, paar tundi korilust, siis mina lastega Peraküla randa ja Põõsaspea neemele.

Täna oli kõik imeline. Ilm - soe, päiksene, tuuletu. Pohli - erakordselt palju. Nõval kasvab mingi kõrge sort, mida ma kusagil mujal näinud pole. Seda on kerge ja kiire korjata, tõmbad vaheldumisi ühe ja teise peoga - naised nimetasid selle ümber "pohlade lüpsmiseks". Seeni - polnud üldse! Õnneks! Mullu ei osanud me ootamatu kitsemampli-saagiga miskit peale hakata.

Peraküla rand on huvitav. Seal on "laulev liiv", "rändav jõesuu" ja hüppamiseks paras kaldajärsak. Täna oli ilm nii soe, et lapsed võtsid püksid jalast ja sumasid tunnikese jões. Ja muidugi hüppasid! Eriti Ove!

Pärast piknik Uuetoa silla juures ja ekskursioon Põõsaspea neeme tippu. Alo söandas minuga päris lõpuni välja ronida. Ka Ove turnis vägevalt kividel; viieaastane pole enam tita ja teeb igasugu trikke, mis lapsevanemal südame alt õõnsaks võtavad.

Homme tuleb paarkümmend liitrit marju kuidagi sisse teha...