Pärt ja taiji

Täna helistas K kino (Pärt) ja kontserdi (Pärt) vahepeal Iidale ja käskis tol kel 21.45 telekat vaadata, sest Pärt. R Wilsoni kevadine imetegu on ETV ekraanil! Kuna ma kevadel keeldusin seda tralli kohapeal vaatamast, siis seadsin end nüüd Iida kõrvale istuma.

Oli, ausalt, veidi veider.
On muusika ja selle saatel seisab paljas mees ja sa vaatad seda koos kõigi kolme lapsega.

Aga kaua sa vaatad, tahaks kommenteerida. Jutt läks sellele, et küll ikka on kerge tükk näidelda, aina seisa või siis nihku tasapisi. Mispeale koju jõudnud K ütles, et lihtne see küll ei ole, ja mina lisasin, et taiji trennis tehakse staatiliste asendite harjutusi ja need on mitte rasked, vaid suisa vastikud. Te ei usu? - proovige järele!

Nii saime Iida ja Alo teleka ette seisma ja "Aadama itku" saatel poose võtma. Poiss väsis kärmelt ära, aga Iida seisiskles vähemalt pool tundi. Jälgis telekat ja imiteeris. Vahepeal jooksis sisse duši alt tulnud Alo, seega oli üks paljas mees telekas, teine selle kõrval. Lõpus vajus I diivanile ära ja teatas, et uhh ja et see oli raskem kui spordipäeval 6 km joosta.

September on igatahes alanud väga muusikaliselt. Kati käis konkreetselt igal õhtul kontserdil, ehkki kahel korral pettis ta Pärti jazziga. Iida käis neljal. Mina olin kümme päeva järjest lastega kodus. Muidu on tore, ainult meie suutlikkus kooliaasta alguse asju ajada kannatas kõvasti - näiteks ei ole poisid endiselt üheski trennis. Mis teha, kunst nõuab ohvreid!