Raamatuklubi

Silmasin ja sirvisin raamatupoes raamatut. "Suhkrust ja jahust", Reeli Reinaus. Tundus okei, aga pidasin meie preilit selle jaoks veidi nooreks. Nii stiil kui temaatika on veidi.. täiskasvanumatele.

Kaks päeva hiljem oli raamat Iida laual ja paari tunniga ka läbi loetud. Oli kooli raamatukogust võtnud. Omal algatusel, mitte kellegi teise nõul. Ja meeldis.

Noh jah. Millal ma ise päris-täiskasvanute-raamatute ligi sain? Mäletan hästi: kolisime Lasnamäe korterisse ja kõik raamatud olid piki uut kodu laiali ja ma lugesin nii üht kui teist. "Suurte" kirjanduse arusaamatu, kuid kohati tajutavalt ropuvõitu sisu tundus nii põnev, nii põnev. Olin kaheksa aastat vana; piisavalt suur, et oma uudishimu patusust taibata ja seda vanemate eest varjata.

Muidugi oli kirjandus tol ajal palju leebem kui aastal 2015. Nüüd võib kuitahes ontliku pere riiulist leida taieseid, mis 1978 oleks olnud skandaalsed, või suisa keelatud. Ja interneti võlusid polnud tol ürgajal üldse. Nii et laste huvi "kirjanduse" vastu oli tollal arusaadav. Tänapäeval tuleb tunda heameelt, et lapsed üleüldse midagi loevad, olgu see siis eakohane või ei.

Sest jah - loevad ka meie poisid. Ma togin Alo umbes korra nädalas, et see koolist kästud Tobias-vs-2B ometi ära lõpetaks. Aga edutult, sest "Imeline maailm" on niipalju põnevam kui Piret Raud! Kas peaks lapse huvi pseudoteaduselt ära ja ilukirjanduse poole suunama? Vist, aga ma ei oska...

Ja ka Ove loeb. Tema lektüür on veel veidram... "HÜPE SUITSUPILVE"??? Ja miks just põrandal pikali...? Aga nagu eespool öeldud, parem ikka kui helendav ekraan!