Kass

(Panin selle kõigepealt iseenda blogisse, aga las ta olla siis siin ka. Mõte kassist pikemalt kirjutada tuli üldse Ritsiku üleskutsest.)

Enne kassi:
Kass tuli meile tänu Iidale. Plikatirts seletas AASTAID, kuidas KÕIGIL klassikaaslastel on oma koer. Mitte mingi rott või liivahiir, vaid KOER. MIKS temal ei ole? Miks peab just TEMA elu olema nii ebaõiglane? Selgitus, et koera asemel on sul kaks venda ja neile lisaks me peni küll võtta ei viitsi ja ise sa peaks temaga õues käima ja **** sa viitsid - ei kand vilja. Lubasin lahkelt, et kohe kui mehele lähed, võid koera võtta - ei lepitud. Vara välja minnes / hilja koju tulles / koerailmaga õues käies osutasin ma Kadrorus koeraga jalutajate peale ja nimetasin, et näe, NEMAD ei saa pikalt voodis logeleda ega õhtul Minecrafti mängida - ei kand vilja.

Kuna koera osas polnud lootust, siis suunas laps kampaania ümber kassile. Kass on lihtne elukas! Ma saaks ta eest hoolitset küll! Kõige krooniks oli Istanbuli-reis. Istanbul on tänavakasside paradiis, seal on neid kõik nurgad täis, plika istus iga rääbaka ette maha ja vaatas unistavalt ja volksutas meie poole kurbi, niiskeid silmi.

Leebusin mina, mitte Kati.

Saamine:
Et siis kass.
Võimalikult tavaline, "laudakass".
Isane.
Ja otse pesakonnast tulnud paarikuune poeg.

Kevadtalvel 2014 asusime uurima. Kassiabid ja muud saidid - nagu selgus - EI PAKU kassipoegi. Vähe sellest: Tallinnas ei paku tõuta kassipoegi üldse mitte keegi! Lühikarvalisi või murtudkõrvalisi on kuulutused täis, a neid me ei taht. Iida jälgis usinasti soov.ee-d ja leidis lõpuks sobiliku kassipoja hoopis Pärnust.

Autoga sinna, autoga tagasi. Pererahvas tundus sümpaatne ja kass ka. Kolmekuune, poiss, hallitriibuline, valged käpad ja rinnaesine, natuke punakat sees. Teel Pärnust koju lasime ta autos lahti. Kassike näugus veidi ja keris siis end Iida sülle magama. Ohoo, julge!

Kass sai nimeks "Kiki".

Kasssipoeg:
Kohanemisraskusi - polnud. Kass hakkas kohe sööma ja kohe liivakastis käima. Ainult kõht oli mõnda aega lahti.
Küll aga olid kohanemisraskused meie lastel!!! Nood nimelt KARTSID kassi! Sest küüned ja hambad ja äkiline iseloom. Isegi pai teha ei söandanud! Kui kämblasuurune kassike tuli sohvale istuma, läksid lapsed igaks juhuks ära! Läks mitu kuud, enne kui Iida julges kassile vabalt pai teha. Või sülle võtta.

Kass, olgem ausad, oli huvitav frukt. Paitada lasi, aga vaid teatud piirini; siis hakkas hammastega napsama ja küünekestega vehkima.

Kõige veidram oli aga kassi öine käitumine. Näiteks hammustas ta mind ühel ööl KAENLA ALT. Kujutate ette, jah? No vot... Varbad tuli hoolega teki all hoida, muidu võisid need öise minitiigri saagiks minna.

Lisaks magajate küttimisele tormas kass öösiti niisama ringi. Tal "oma" mänguasjad - pinksipallid näiteks - teate kui hästi kajab, kui neid meie suures köögis taga ajada! Öiste mürgeldus-sessioonide tõttu sai hüüdnime "Öine raev".

Mänguhimuline noorloom armastas meid luurata. Puges voodi alla ja ootas. Kui keegi tuli, siis virutas küüned varbasse. Ja tõmbus ise voodi alla tagasi. Lurjus!

Iga kuuga õppis kass aina kõrgemale hüppama ja ronima. Kui lastest rahu tahtis, kolis kõrge riidekapi või raamaturiiuli otsa ära. Lõpuks õppis redelit pidi "pööningul" käima.

Täiskasvanu:
Luuramise komme on tal siiani, aga nüüd teab ta küüned sees hoida. Kass kargab ukse tagant v kapi alt välja ja patsutab hellalt su säärt. KULL! Ehmatab, aga lahe on ka.

Mängib vähem kui pojana, aga mängib. Mõnikord lendab mööda kodu ringi nagu hall välk.

On toredalt inimlemb. Kodus on alati meiega samas toas. Öösel tuleb meie voodisse põõnama. Ta ei roni ise sülle ja ei otsi päris lähedust, vaid hoiab end inimesest umbes kahe meetri kaugusele. Aga mõnikord on ka kassil hellik tuju ja ta tuleb ja hõõrub end vastu mind ja teeb "kurrrrrrrrr".

Armastab meid seirata kõrgelt. Külmkapi otsast nt. Või istub kõlari peal nagu kaljul. Mina istun arvuti taga, kass ronib samasse raamaturiiuli otsa (üle kahe meetri) ja jääb sinna magama.

Külmkapi otsas viibida tegelt ei tohi ja kass teab seda hästi. Köögis on meil sellisteks puhkudes veepüss...

Linnas me kassi õue ei lase. Kui vabaduse maitse suus, siis tahaks ta õue kogu aeg. Ja lahtisel kassil pole Kadriorus pikka elu. 

Maale viime kassi küll. Käitub seal nagu maa-kass. Ronib puude otsa, tormab ringi, luurab kõike. Püüab hiiri. Korra sai nastiku kätte. Me ei taipa täpselt, kuidas, aga no sai. Kahjuks saab kass maalt ka puuke.

Mida väiksem inimene, seda paremini kass ta'ga läbi saab. Ove võib kassi suhtes rakendada võtteid, mille peale mulle kõik küüned-hambad sisse löödaks.

Norib süüa. Kahjuks ei saa toakassi vabalt sööta, läheb paksuks. Seeg sööb kass spetsialisti poolt määratud koguseid ja on ise kindel, et seda on vähe. NIRULT VÄHE. Niisiis - norib. Etendab veenvaid etüüde teemal "mina olen teie kass ja ma ei ole MITU PÄEVA midagi hamba alla saanud ja mida te üldse mõtlete!"

Armastab dušist tilkuvat vett püüda. Inime tuleb duši alt, kass läheb asemele, istub märjas vannitoas ja vehib käpaga veetilkade pihta.

Vihkab pappi. Papist karpe ja kaste loeb oma vaenlasteks ja tuuseldab armutult.

Uuuuuudishimulik! Iga asi TULEB üle nuusutada!

Kavalpea:
Äratuskell heliseb, aga meie ei kõssagi. Mida teeb kass? Nikerdab küünega baarikapi klaasi lahti. Ja hakkab käpaga veiniklaase kõlistama. Mõnikord teeb mõne katki ka. Selle heli peale lendab Kati voodist tigedalt üles, siis leebub... ja annab armsale kassikesele süüa.

Enam muidugi ei anna, ja baarikapi klaasi teipisime kinni. Aga kaval elukas, eks?

Iida armastab oma kassikest täiega, nii nagu peab.
Isegi Kati armastab.
Ja mulle meeldib ta muidugi algusest saadik.

Kui tore, et meil on kass!