Iidaga Padise kloostris

Padise kloostrisse olen ma mitu suve minna tahtnud. Kui nüüd tee Petsi juurde Padiselt läbi läks, pidasime kinni ja käisime ära.

Padise on põnev. Liiga lagunenud lossid (Viljandi) ei ole - kõik on kas näha kohe või siis maa all peidus. Liiga korras lossid (Kuressaare) ka ei ole - ustel lukud ees, külastaja igale poole ei pääse, krohv matab osa ajaloo hõngu enda alla ära. Padise on aga ehe. Kivimüürid on paljad, ehitise skelett ausalt näha, uste ja akende ja lagede võlvid kenasti silma all. Võlvitud ruumi muhklikul lael käimine on huvitav kogemus. Ja paeplaatidest keerdtrepp - kuidas selline asi välja mõeldi, valmis tehti, kas tõesti peaks see näivalt habras struktuur inimese raskust kandma?

Ma ise käisin lapsena mängimas Pirita kloostris, siis sai sinna veel vabalt sisse ja müüridele ronima ja kloostri taga olid metsikud kirsipuud. Nüüd on Pirital tara ja piletiputka. Tore, et on alles ka kohti, mida saab uurida ilma pileti ja valvuri ja "ära pildista" siltideta!

Võimas on Padise ka, ja keeruline, tunni ajaga me küll kõiki ruume ega käike ära ei käinud. Torni ka ei jõudnud, viimase trepi ees lõime põnnama.

Iidal on sel suvel käinud juba neljas vanas lossis (Kuressaare Rakvere Viljandi Padise) ühes vanas purjekas (Rootsi "Gothenburg"). Padiselt tulles sõitsime läbi Laitse, ka see loss oli Iidal meeles. Ajalugu pole ainult lugu, seda saab tükkhaaval käega katsuda ja läbi ronida!