Poliitiliselt eba korrektne postitus

Kirjutasin pika kurja jutu ja kustutasin ära.

Aga iseendale mäletamiseks ikkagi, et 2008. aasta jaani-järgne aeg oli Aloga mõnevõrra tüütu. Isegi minul, unetul, on raske! Kati elas mõned päevad Iidaga koos Nõmmel ja sai välja puhata. Aga eile möllas poole kuueni hommikul... Lõpuks sai lapse magama nii, et viis autoga sõitma ja siis otse hällist voodisse.

Jama on siis sellest, et Alo omandanud tõelise vastumeelsuse voodisse mineku vastu. Nagu jonnipunn: paned pikali, tema hüppab püsti ja EI TAHA MAGADA! Seda isegi siis, kui enne voodipanekut on laps süles täiesti tudunud, silmad kinni ja hingamine rahulik. Varem oli just see tema juures imeväärselt mugav - unine laps voodisse, pikali, siil kaissu, tekk peale, magab! Aga ei enam.

See kommete muutus pole päris totaalne. Igal teisel (või kolmandal) korral jääb laps hästi magama. Ülejäänud kahel korral kolmest on meil aga mõtlemist. Mida me seekord teisiti / valesti tegime? Andsime liiga palju süüa? Liiga vähe? Sai päeval liialt pikalt päevaund? Või oli päev lihtsalt liiga toimekas ja lapsel on ärevus peal? Ehk on haige?

Ja kui üks vanem lapsega maadleb, siis ei maga teine ka. Oled voodis, aga üleval. Noodsamad mõtted (mitte niivõrd enesesüüdistused, kui "mida homme lapsega teisiti teha" ja "kas magada välja ja jääda vanema lapsega lasteaeda hiljaks, või ärgata paar tundi maganuna ja juua end lihtsalt kohvist TÄIS") käivad peas ringi kui hammasrattad. Sellepärast Kati paar päeva "komandeeringus" oligi... Ja mõlemad oleme torssis ja punaste silmadega.

Muust: Alol on täna esimese eluaasta viimane päev. Iidal lasteaia noorema rühma eelviimane päev. Katil eelviimane nädal enne Elbrust. Nädalavahetusel mul klassi kokkutulek ja öine xdream, Katil viimane reisieelne laager Karulas. Homme saab olema selline sagimine, et mul käib juba ette pea ringi.