Jaan Kloogarannas

Raine, Reeda, Anu juures. Iidal oli mängusõbraks Berit (kes vahepeal küll valesti aru sai ja hoopis mind sõbraks võttis). Allesvaevaltkolmene Berit oli peaaeguetjubaviiese Iida kõrval uje ja kohmakas, aga Iida hoog ja minu agitatsioon panid ta kenasti mängima. Nii nad mürasid - sada ringi "ümber maja", "mäe otsa", lähim küngas kuulutati "koduks"... Beriti vanemad pidid keset suurt jaani minema Keilasse lapsele kummikuid ostma.

Käisime kaks korda mere ääres. Esimene kord mina kolme lapsega, korraks. Nägime kalu, pisike parv ujus kaldaäärses madalas sopis. Teine kord käisime juba kõik. Mereäär oli paksult täis pisikesi kihulase moodi putukaid, mis katsid maa tumeda vaibana. Kui astusid, siis lendasid jalgade eest keeristena minema, nagu tume liivatorm. Iida ajas neid taga ning tundis end väga lõbusalt.

Käisime raudtee lõpus ehk kohas, kus raudtee otsa saab. Perroonil ronisime Kati meelepahaks "läbipaasu ei ole" sildi alt läbi. (A no mis sa paned sildi "läbipääsu ei ole", kui tegelikult on?) Käisime korraks rongis sees kah - Iida ja vist ka Beriti jaoks esimene kord elus.

Õhtul tuli isegi päike välja. Jaanipäeval ja päike, uskumatu, eks! Iidat vihm muidugi ei morjenda, tema on seda rõõmsam, mida märjem ja lombisem ilm on.

Õhtul käisime veel Reesi-Giuseppe-Tancredi pool.