Karulas ja Viljandis

Alo oli terve päeva Valdekus, meie käisime Iidaga:
- Karula veskil ronimas,
- Viljandis lossivaremeid vaatamas.

Karula veski on Eesti mägi- ja kaljuronijate seas tuntud (algajate) harjutuskoht. Positiivse kaldega maakivist seinad on kerged ronida, samas on kõrgust piisavalt (12m), kõrgusekartuse raviks ja ronimispisiku saamiseks ideaalne koht. Künnap teeb seal igal aastal paar laagrit. No ja kuna me oleme talv otsa hoolega ronimistrennis käinud ja Kati läheb kohe Elbrusele, tuli esimeses laagris kindlasti kohal olla. Et nagu talve jooksul õpitud oskuste kokkuvõte või nii.

Võtsime siis Iida & Ele peale ja sõitsime Karulasse. Oma häbiks tuleb öelda, et unustasime nad mõlemad kohe. Kati hakkas miskeid vene viisa pabereid täitma, mina panin sussid jalga ja läksin seinale.

Nii lõbustas Iida end enamiku päevast ise - ronis kivi otsa, mängis palli, jooksis niisama ringi. Meie mängisime seinal kännuämblikke ja jõuad sa selle kõrvalt veel lapse järele vaadata :)

Õhtul aga käisime Viljandis. Söömas ja lossivaremetes. Iida nägi Viljandi järve, rippsilda, varemeid, jooksis üles-alla ja oli uue linna üle väga õnnelik. Mõte hiiglaslikust vanast lossist ja vett täis kraavidest ei äratanud tas erilisi tundeid, aga sillad meeldisid talle küll hirmsasti!

Igatahes oleme me Iidale, Alole ja vanavanematele selle päeva eest hirmus tänulikud!