Kodus

Jah, kodus. Pärast mõningasi sekeldusi teemal, kas CRP=10 mg/L on põhjus paanikaks või mitte - ilmselt on, vähemalt meid hoidis see number haiglas ühe päeva kinni. Mis on muidugi hea, parem karta kui pärast kodus kahetseda. Keskhaigla personal on muide endiselt super. Iida saamise ajast on seal peale tulnud uus põlvkond, pea kõik ämmakad ja muud tegelased on noored, meeldivad, tublid ja naljasoonega. Meid igatahes paluti minnes tagasi tulla, nii paari aasta pärast.

Aga siis

- Kojutuleku magus tunne ei olnud tõesti võrreldav Iida saamisega. Pisarad, ülevoolav rõõm, "elu on nüüd hoopis teine"? No ei. Võtsime oma tite kaasa ja oleme nüüd kodus.
- Iida võtab uut last kuidagi ... loomulikult. Ja ei lase end tast eriti segada. Käib vaatamas küll ja küsib, aga siis ajab omi asju edasi ja ei lase end häirida. Titt pröökab nutta - Iida laulab omaette ja joonistab.
- Iida ise tundub palju, palju vanem kui nädal tagasi. Ainult magama minek on endiselt keerukas.
- Oleme hirmus suure tänu võlgu minu emale, kes neli päeva järjest Iidaga majandas. Nad on hästi läbi ja hakkama saanud.