Koduvägivald

Iida suhtub Alosse nagu suure koera kutsikasse. Arvab, et kui talle algusest saadik koht kätte näidata, siis kasvab too üles teadmises "inimene on peremees" ja ei proovigi võimu haarata - ka siis mitte, kui hambad ja jõud juba lubaks. Otsese vägivallani asi tegelt ei jõua, aga kerge terrori-element on nende suhetes kogu aeg sees. "Vaata mina olen sinust PALJU SUUREM ja ma võin, tead, lihtsalt KOGEMATA sulle peale astuda" sorti element.

Alo aga proovib headusega. Naeratab - emmele, issile, isegi oma koledale vanemale õele. Mispeale õde heldib ja tuleb emme-issi juurde teatega "teate vend NAERATAS mulle!". Tited juba teavad, kuidas sõpru võita ja inimesi mõjutada!

Ja Alo kasvab, kasvab. Jälgib ümbrust, näeb kaugele, keerab vabalt. Hõikamise peale vaatab õiges suunas. Varsti läheb beebikooli, siis lasteaeda, päriskooli, tööle, võtab naise ja saab lapsed. Kas ta on Iidale "väikevend" ka 30 aasta pärast?