Õde, vend

Iida on Alo olemasoluga leppinud ja hakkab ilmnema esimesi märke armastusest.

Tõsi, aeg-ajalt tabab vanema õe laksav käsi venna lagipead, või püüab Iida kapi najal kõõluval Alol jalgu alt ära tõmmata, või mängib "hüppame üle venna" mängu, või virutab ta oma toa ukse otse Alo nina all pauguga kinni. Kuna Alo muutub ronimises aina osavamaks, on oht Iida vallasvarale ja kunstiteostele aina suurem, seega on selle kaitsmine aina aktuaalsem. Eriti kade on Iida aga selle peale, kui lapsevanem Aloga õrnutseda võtab. "See on ainult minu issi", käratas ta süllesaanud vennale paari päeva eest.

Alo ise muidugi proovib kõiki keelatud vilju kätte saada, ja õe kiusamine käib selle juurde. Ta ronib söömise ajal Iida jalga mööda üles, püüab joonistaval Iidal paberit käest sikutada, trügib igasse mängu oma võluva väikelapseliku veenvusega sisse. Saab küll ära aetud, aga proovib ikka ja jälle uuesti...

Aga sellesse suhtesse on tekkinud õrn, armastav noot sisse.

... Iida võtab Alol hellalt ümber kinni ja teatab: minu väike armas pämpa! (Kati sõna) või: küll see Alo on ikka üks pisike nunnu! või: minu kalli-kalli venna! Ja teeb seda sellise malbusega, et on võimatu kaksiti mõista: siin on mängus tõsine kiindumus!

... Iida tormab ja mürab toas ringi, et veidi nukra Alo tuju tõsta. Alo saab hästi aru, millal teda lõbustada tahetakse, ja kilkab õnnelikult. Mispeale Iida tuleb särades mulle teatama: Alo naeris, ma tegin ta tuju heaks!

... järjekordset vastsündinut nähes - neid on me sõpradel praegu palju - teatab Iida uhkelt, et tal on ka vend, kes on juba pool aastat vana!

... oma väljamõeldud mänge mängides võtab Iida Alo osalisena sisse. "Madrats on laev ja mina olen kapten ja kõik loomad on reisijad ja Alo on ka ja me sõidame nüüd Saksamaale."

Sülle võtmisest või mänguasjade pakkumisest on õe-venna suhe esialgu veel kaugel, aga asi paraneb, paraneb. Vähemalt on nüüd tunnistatud vastastikust huvi olemasolu.