Tühi kodu

Loeme üles koduse külmkapi sisu:
- pakk võid
- pakk tomatipastat
- pakk piima
- pakk kohupiima
- 1 muna
- 3 pudelit õlut
Kohupiim ja 1 õlu ilmselt hommikut ei näe.

Kapp on tühi, kogu kodu on tühi. Kati eksisteerib vaid rõõmsate mägi-SMS-ide kujul. Iida on maal. Alo enamasti magab. Kõige elusam asi peale mu enda on mustade nõude rivi köögiriiulil - ehkki piiluvaid rohelisi silmi veel pole, kasvab see päevast päeva pikemaks ja kõrgemaks.

Iida on maal, vanaema juures. See kõlab nii võimatult. Seal maal, vanaema juures, käisin lapsena ju mina. Vanaema on lapsepõlvest meeles kui käbe eideke, kes vaheldumisi lehma talitas ja mulle pannkooke küpsetas. Aga minu ema ei saa ju olla veel nii vana? Ja mina ise ei saa olla nii vana kui olid minu vanemad...? Oeh.

Lehma maail enam muidugi pole. Ega vasikat. Ega kanu. Iida ei saa ilmselt kunagi heinal käia. See lõputu tee meie majast heinamaani! Ja kartulipõlluni! Sain seda lapsena palju joosta. Mälestuspildid, mida ammu kadunuks pidasin: istun kase all. Riisun omaenese väikese rehaga (hea puureha, naabrionu Peetri tehtud). Joon mummulisest mannergust morssi. Istun looreha peal. Angervaksa lõhn. Sild üle Purtse jõe. Kuivanud heina krõbisevad kaarud...

Millised on Iida mälestused Purtsest?

Mina vaatan kodus Forbes Arête pilte - kuidas saab üldse küsida, et miks sinna minna? - ja tühjendan külmkappi.