Kurjad tõved

Alo on Katiga haiglas. Kõrvapõletik. Arst ütleb, et see on vana põletik, kaua aega arenenud ja seepärast raske ravida. Me ise pole seda tähele pannud, kuna ta on end nohu taha ära peitnud.

Alo ise olla haiglas väga rõõmus, mürab palatis teise lapsega ja ei põe oma põletiku pärast. Isegi kõrva uurimisega hakkab tasapisi leppima.

Mina aga olen Iidaga kodus ja ise ka haige. Raske on. Eile sai Iida magama kell 11. Ma lihtsalt ei jaksanud varem voodist tõusta, et teda tudule aidata. Täna kutsusin oma ema appi, misläbi Iida sai magama ikka kell 11...

Iida aga naudib vennavaba aega. Nädala alguses (kui ma veel ise terve olin) käisime kaks õhtut järjest kelgutamas. Kodus saab puzzlede kallal pusida ja joonistada ja keegi ei tule segama. Või tegelt, ega ma väga ei tea, mida ta siin teeb. Eile õhtul mina magasin 4 tundi ja Iida toimetas omaette ja mul pole aimugi, millega. Mind ei seganud ta küll kordagi. Üksiku lapse õnnelik põli!