Väikseid asju

Alo võttis kaks toigast ja käis kodus ringi: "issi vaata mina suusatan!" Suusatamist nägi telekas eelmisel talvel... Hea mälu!

Pööningult naasnud puzzlematist on palju rõõmu. Iida õpetab sellega Alole tähti - jälle üks koos-mäng. Alo saab matti koostades käelist tegevust ja tähti õppides trennib mälu ka.

Üldse on kodu täis mänguasju, mis vahepeal kusagil "ära" olnud. Põnev! Kolimine ses suhtes abiks.

Lapsed võivad õhtu otsa koos mängida, nii et lust vaadata. (Kas siin ikka pidi koma olema?) Enne suve olid vaid üksikud lühikesed sutsakad. Murrang suhetes toimus ilmselt Kreekas, ehkki seal kadus see rohkesse kraaklemisse ära.

Iida kirjutuslaua tõstsin elutuppa lambi alla ja andsin Alole. Iidale laud madal, Alole suht paras.

Iida oli täna aias nagu rõõmupall, säravalt õnnelik ja mürakas tujus. Tantsis sõbrannaga polkat, lasin neil valgusfoori ehituse ära lõpetada (kahe meetri kõrgune torn). Näis, et Iidal läheb aias hästi, esimeste aastate häbelikkus on täiega kadunud, ta on enesekindel ja juhib tegevust ise.

Eile eelkoolis käies ei jätnudki (ma) midagi maha. Ime!

Süüa saavad tibud praegu küll vaid rämpstoitu. See-eest söövad nad seda hea meelega :)

Balletis küsis konkureeriv lapsevanem jutu käigus, et kas tõesti on meie inglikesel ka halbu iseloomujooni. Pidin küsimuse kohatusest luksuma hakkama. Aga tuleb tunnistada, et misiganes nõrgad küljes Iidal ka on - oma malbuse- ja õrnusehoogudega teeb ta nad kõik tasa. Ma ei ole veel näinud last, kes oskaks nii rõhutatult VÄIKE TÜDRUK olla nagu Iida. (Muidugi, ega teiste perede ellu sisse ei näe ka.)