Ove, varsti aastane, veetis paar päeva minuga.
Kati sõitis Saaremaal ratast.
Laps on nüüd toitumise mõttes autonoonme - üleminek läks väga kergelt.

Ja tal on käes järgmine plahvatusliku arengu aeg.

1) Veedab suure osa päevast jalul. Millegi najal, mitte päris ise. Seisab, teeb külgsamme.

2) Ripub, no näiteks kraanikausi ääre küljes.

3) Küünitab-ulatab väga kõrgele. Kõik lauad on talle käepärased. Köögi tööpind kah.

4) Armastab üldse kõrgusi. Tahaks minna aknalauale seisma.

5) Ronib taburetile (need I&A seisualused) ja ulatub nii veel kaugemale.

Seismine tähendab, et maailm on palju avaram kui varem, uusi huvitavaid asju täis.
No tegelt seisis ta juba ammu, aga varem läks kogu aur seismise kui tegevuse peale.
Nüüd on nii, et seisab, ühe käega toetab ja teise käega toimetab.

Meie jaoks on see muidugi ebamugav. Laua äärele midagi jätta ei tohi.
Laps läheb, teeb laua / riiuli asjust puhtaks ja siis suundub maha saaki uurima.
Me oma kodus pole eriti põnevat, aga vot vanaemade juures...!
Ja nood ei ole nii taibukad ka, et

6) Püüab kappe, sahtleid, külmikut... avada käepidemetest.

7) Naudib autos muusikat ja rokib kaasa.

8) Püüab turvatoolist välja pugeda või siis vähemalt autos asju käppida.

Vaatas minuga Eurovisiooni, käis muuseumiööl, mere ääres ja Harku metsas jalutamas.

Kui K koju tuli, ei tahtnud laps teda alul ära tunda...

Aga nüüd on Ove ja teised hoopis Katiga, ja mina kükitan kümme päeva teisel pool maakera.