Ove - ära

Ove lakkas magamast.

Enne, ütleme detsembris, käis õhtu väga lihtsalt. Ove sai kikupesu, potituse, uneriided. Siis väike unejutt - alati polnd küll selge, kas seda loeb Ove meile või meie talle. Siis voodisse, tuli kustu, padi kaissu ja tudule.

Aasta-lõpu-puhkuse käigus saime lahti lutist. See tegi õhtuse uinumise ebastabiilsemaks. Ove laulis voodis pikalt. Nõudis eri ettekäänetega voodist välja ja tegi muid trikke. Aga uinus ikkagi :)

Nüüd keset jaanuarikuud keeras kõik täiesti pea peale.
Laps ei lähe voodisse, vaid vaidleb:
"Issi, mul ei tule und!"
"Issi, ma tahan veel mängida!"
"Issi, ma ei taha oma voodisse!"
"Issi, ei ole veel une aeg!"

Ja peab dialooge:
mesihäälne lapsevanem: "Ove tule palun unejutule. Milline raamat sulle meeldiks?"
mossis väikelaps: "Ei tule."
mossis vanem: "Miks sa siis ei taha tulla?"
võidukas laps: "Sest ei ole vaja!"

Ta tõesti nagu kartis oma voodit ja selleläbi kogu magama-mineku aega tervikuna. Kui ta ka voodisse sai, siis kas ei uinund või ärkas taas. Proovisime vägivallaga - ei saanud, laps nutab nii haledalt, et me ei suutnud.

Paaril õhtul sai laps magama pärast meid - kell kaksteist, üks, kaks... Jäi magama elutoa põrandale, diivanile, meie voodisse...

Nüüd on Ove olnud juba pea nädal aega minu ema juures "ümber kasvamisel". Raportid sealt on lootustandvad. Voodihirmu pole, režiim on enam-vähem. Homme toome tagasi, eks siis näis, kas miskit on muutunud.