Kaks poissi

Käisime Alo ja Ovega külas. Korter oli uus, remondifaasis ja väga avar. Ja kohalikud lapsed olid kodust ära.

Kõik kolm tundi poisid lihtsalt MÜRASID omavahel. Jooksid, hüppasid, ajasid üksteist taga. Leiutasid mänge - mille peal joosta, millest või millele hüpata. Ehitasid patjadest hunnikuid, nihutasid vaipu, kehtestasid endale mingeid reegleid, ja vadistasid lõputult omavahel. Meie saime võõrustajatega rahulikult juttu ajada, lapsed said iseendaga hakkama.

Ühtegi mänguasja polnud, ega polnud ka vaja.
Korraks mäng katkes, sest jagati mingit maiustust.

Mugav, mugav on see lapsevanema elu!