Kõrvemaa rattamatk

Käisime Kõrvemaal rattaga sõitmas.
Aegviidu - 19 km suusaring - Kõrvemaa keskus.
Kati - Tiina - Iida - Alo - Tiina.

Plaan oli kõvasti uhkem - jõuda Jussi järvede äärde. Aga lapsed hakkasid virrama kohe esimese paari km peal. Eriti Alo. Tee oli kruusane-kivine, sellega pole harjutud ja ehmatas ära. Lõpuks Alo keeldus rattale tulemast, kõmpis piki teed (ka allamäge), ratas kõrval. Tema on väsinud ja sõita ei jaksa, kõik!!!! Ma läksin siis ees, et auto tuua. Alo jäi Katiga rahus viimaeks, ja siis leebus ta meel ja sõitis ikkagi Kõrvemaale välja. Kohapeal muidugi kadus väsimus, laps ronis ja kiikus ja jooksis nagu ikka.

Alo on nii suur, nii mõistlik poiss, et me kogu aeg unustame: ta on alles kuus. KUUS. Tita vanuse poolest! Ja kuuesel ongi jonn ja muud lapsikused veel täiega alles... Aga kui Alol miskit taolist avaldub, siis me oleme üllatunud ja vihased: meie suur poiss on nagu tita... aga ta ongi!!!

Alo kiituseks tuleb öelda, et nii autos Katiga kui kodus minuga võttis ta sellest matkast õppida. Esiteks oli ta uhke, et ikkagi lõpuni sõitis. Teiseks jäi uskuma minu juttu, et esimene väsimus on eelkõige tüdimus, ehk siis mõtlemise, mitte jaksamise teema. Ja kolmandaks teatas ise, et kuna meistriks teeb harjutamine, tuleb rattasõitu lihtsalt rohkem harjutada!!!

Muidu oli matkal toredaid hetki küll:
- lõuna männimetsas - priimuse ja sooja toidu ja puudel turnimisega
- maasikad - mille näitasid kätte lahked vene seenelised
- Kõrvemaa keskus, alati nii sõbralik
Ja nii sääskede kui vihma puudumine on omaette mainimistväärt.

Lapsed lubasid, et tulevad meiega veel matkama, küll paljudel kindlatel tingimustel (Iida näiteks, et ainult ilma Alota), aga tulevad.

 Peitepilt - lapsed pärast matka puhkamas :)