ERM

Oli asja Tartusse.
Võtsime kõik lapsed kaasa ja veetsime kaks päeva teaduskeskustes: Ahhaa ja ERM.

Ahhaas olid lapsed üle kuue tunni ja ikka ei saanud küllalt.
Uus anima-osa on väga äge!!! Minge ja süvenege!
Aga üldiselt kasutavad kõik lapsed Ahhaad nagu suurt mängutuba ja hariduslik aspekt jääb nõrgaks.

ERM-is olin ise varem käinud ja saanud kindla soovi lapsed sinna viia.
Seal on vaadata niiiii palju!!!
Ma polnud kindel vaid selles, kas Ovel seal midagi teha on.
Suuremad leiavad endale kindlasti midagi...

Selgus saabus kohe.
ERM ON IGAS VANUSES LASTELE VÄGA ÄGE!!!

Jõudsime käia ugrimugri näituse eestoas ja põhinäituse tagaotsas.
Keelepuul ujuvad sõnad meeldisid kõigile väga.

Põhinäitust alustasin ürgajast. Laste huvi arheoloogia vastu oli kesine, aga olemas. Püüdsin eksponaate Minecraftiga kokku viia. Näete, kivikirves! Iron sword! Rõngassärk - ring mail! Vaadake selles videos püüavad tudengid crafting table peal kivi sisse puuga auku puurida! Lapsed kuulasid ja said aru, aga silmad veel ei säranud.

Fotokas oli enamjaolt Ove käes

Kukruse memm / emand / kaunitar / proua / eit (kas te teate, kes on eit? mina nüüd tean!) oli huvitav. Maa sees on sellised kondid ja patineerinud ehted? (Vaseühendite keemiast olime kodus paar päeva tagasi juhuslikult rääkinud.)

Esimene ägedam eksponaat olid holograafilised mummud. Lapsed pugesid sisse-välja. Nõuka-ajast oli kõige popim "videovoodi". Vaibamuusikat tehti, vanu piibleid vaadati, talukultuuri osakonnast joosti mööda (üldseeeeee ei huvitaaaa!!!, ja ma olen nõus, mind ka ei huvita), ajajoone-saali tarbiti spordisaalina. Reeglina oli igal pool midagi vaadata, ja reeglina leidsid lapsed igal pool midagi mängimiseks, müramiseks või jooksmiseks.

ÕÕ UU EE masin

Täielik hitt oli aga keelekatel. Lapsed oleks sinna jäänudki!!! Nad "tegid vokaale" (seal on mõnevõrra õudne ja mõnevõrra katkine vokaalide loomise masin, täismehhaaniline), trükkisid kõnesüntesaatoriga kirjutusmasinal, püüdsid oma häält salvestada ja hindasid videolt inimese tulemist / loivamist / lohvamist ja mis veel. Ove oli samuti sajaga asja kallal.

Lapsed peaaegu ei kasutanud ERMi kõikjalolevaid interaktiivseid ekraanikesi. Kui üldiselt on nad näitustel igasugu ekraaniga vidinate küljes kui kleebitud, siis seekord mitte. Käppisid siin-seal midagi, ei saanud aru ja läksid edasi.

Muuseum või spordisaal? Vist mõlemat!

Nii et kinnitan - ERM on äge. Seal on sada pisipuudust ja asja, mida jõuab veel paremaks teha, aga minna tasub ise, sõbraga, perega, juba nüüd! Ühe korraga kogu ajaloost ülevaadet niikuinii ei saa (ja ega ERM polegi ajaloo-, vaid rahva- muuseum) ja nii tasub käia ka mitu korda.