Laste rattamatk, Lagedi - Aegviidu

KK ja tema sõbrannad korraldavad igal suvel oma lastele rattamatka.
Kutsuti meidki.
Käisin Aloga.
Sõitsime kolme päevaga palverännuteed pidi Lagedilt Voosele ja sealt ringiga Aegviitu.
Kiiret polnud. Saime rahulikult sõita, ujuda, kõike vaadata.
Lapsed olid omavahel head sõbrad ja tublid matkajad.

Reedene päev olla olnud väga kultuurne: Tallinna ümbruse mõisad ja kirikud.
Sõideti ligi 45 km.
Mina läksin õhtul rattaga järgi (sest töö) ja jäin koduloost ilma. See-eest sain ilusa sõidu loojuvas päikeses.
Laager Perilas, 30 km Tallinnast.

Laupäev oli looduskeskne.
Kultuuriobjekte polnud ette nähtud, isegi külapoode polnud.
Dendroparki meid sisse ei lastud.
Kiviloo küla ja Kiviloo mõis:  mõisa hoone on kena, aga ümbrus hooleta. Siin saime kaela äikese. Õnneks andsid mõisa esised puud paduka eest varju ja saime vaid mõnevõrra märjaks.

Kiviloo ja Kaunissaare vahel eksisisime ära. Kaardi järgi ei tundu see üldse võimalik; lähed teed pidi ja... oled kohal? Aga uued metsaveoteed on kõik sassi ajanud. Laiad ja uhked kruusakad, kuid super vastikud sõita. Tee imeb ratast endasse, kerid väikse käiguga, edasi ei lähe ega lähe. Ja siis tee lihtsalt...  lakkas. T-kujulisel ristil seisis teerull, edasi oli puhas padrik. Vaatasime totakalt metsa, kaarti, metsa. Jalgsi oleks metsast läbi punninud, aga lastis rattaga - lootusetu. Tagasi! Siis eksisime korra veel. Jälle tagasi! Uhh puhh!
(Kodus satelliit-kaarti uurides selgus, et palverännutee rada on siin umbe kasvanud ja lõpeb jahimeeste sööda- ja laskeplatsil. Sinna me ka jõudsime, aga edasi sealt ei saagi.)

Edasi Kaunissaare paisjärve ujuma. Supp-soe!
Sõime lõunat ja elasime kase all üle uue hoovihma. Järve pind kees paduka käes.
Edasi Pikva mõisa-kabelisse ja Pikaveski tammile.
Edasi Jägala jõe äärt pidi Vetlasse ja Voosele. Ilus mets ja metsatee ja selle aasta parimad mustikad.
Voosel leidsime kanepipõllu.
Voosel paigutati meid laagrisse külaplatsile. Külakiik! Kõlakoda! Varjualune, kemps, prügikast! Ja - SEIKLUSRADA!!! Poisid möllasid kogu õhtu.

Hommikul tunnistasin pilti, kuidas esimene, kolmeaastane laps ajab end telgist välja. Hõõrub silmi, taarub veel hetke unesegaselt kohapeal. Ja siis jookseb otse seiklusrajale! Viivu pärast järgnesid teismelised ja läks jälle mölluks!

Pühapäeval keerasime palverännuteelt ära Jäneda poole.
Ronisime ühe lahke memme soovitusel Luurimäe otsa. Oosi põhjaots, järsk, 98m kõrge, peaaegu et Harjumaa kõrgeim tipp :) (No päriselt ikka ei ole.)
Edasi tegime kaare Jägala jõge pidi alla ja tagasi, läbi Nirgi ja Külvandu külade.
Jõudsime Kõrvemaale. Maastik läks metsaseks, metsikuks ja kõrvemaiselt kenaks.
Edasi kimasime maanteed pidi Jänedale. Pood, jäätis, õlu. Mõisas algas just etendus ("Pikse pill").
Edasi Nikerjärvele ujuma. Kõik lustisid, isegi need, kes tavaliselt Eestis ei uju. Vesi oli nii soe!
Edasi Aegviitu uuele jäätise-ringile ja rongile.

Kokku ligi 120 km.
Kutid sõitsid super hästi.
Hea seltskond!

Palverännutee kohta tasub info välja trükkida ja paberil kaasa võtta. Kohapealt eriti ei leia. Netis olevad tekstid on aga inforikkad ja armastusega kirjutatud.
Ja ma arvan, et kaardis näpuga järge ajada ei ole sel teel vaja. Võib kohast kohta käia just seda teed pidi, mis hetkel paras tundub. Ei ole see trass ju ajalooliselt täpne, vaid on tõmmatud nõnda, nagu saaks või võib-olla kunagi sai. Ja eks ka palverändur läks sealt, kust kohalikud soovitasid - talvel taliteed pidi üle raba, suvel paadiga piki jõge, kust parajasti parem.

Igatahes olgu tänatud kõik, kes meie kodulugu ja külasid elus hoiavad!
Ekstra aitäh KK-le matka korraldamise eest!
Ja kõikidele teistele tubliduse eest ja lapsukestele eriti!