Keel

Iida kõne on nii korralik, et sellest pole juba ammu midagi kirjutada. Koostab pikki (üle kümne sõna) liitlauseid, kõik käänded-pöörded paigas, lihtminevikku kasutab pidevalt. Kõige hämmastamav on rõhumäärsõnade pidev ja õige kasutus - tegelikult ei ole neid "ikka", "samuti", "jälle", "juba" sorti lisandusi ju keelde vaja - aga laps muudkui ütleb "Iida KA tahab putru" (ehkki palju sagedamini kõlab see lause hoopis "Iida ka tahab MOOSI"), "Issi, palun pane uks jälle kinni" jne.

Naljakad on hetked, kus laps mõne täiskasvanutelt kopeeritud fraasi oma laulva intonatsiooniga "ette mängib". Eile mängisime krokodilli-konstruktoriga, Iida surus mingi vastupunniva tüki jõuga õigesse kohta ja siis kommenteeris "OI kui RASKE see OLI".

Kõne järgi võib tõesti öelda, et kahe-ja-poolene on juba päris inimene valmis.