Lasteaiaga jamad

Hommikul kell kümme:
Tulin praegu lasteaiast ära täiest jõust nutva lapse juurest. Brr... a no mis sa teed. Iida lihtsalt istub süles ja tahab, et ma sinna jääks ja seal oleks. Loid, kartlik, titekas. Ei mingit mängmist ei omaette ega teistega - tahab issi sülle ja kõik.

Halb tunne on. Mitte ainult praeguse hetke pärast, aga üldse.

Ning taevale tänu, et lasteaia rahvas nii mõistev ja aitav on.

Õhtul kell neli:
Sain lasteaiast kätte tarmuka, rõõmust särava väikelapse. Jooksis ja seletas ja oli nii heas tujus kui veel saab. Oli kohe nutu järgi jätt ja mängima hakanud ja siis päev tubli laps olnud. Oeh!!! Kivi südamelt! Mitte et ma seda niigi lootunud ei oleks, aga ikkagi, eks!

Ja nüüd lähme nädalavahetuseks Tartusse, mina maratoni sõitma ja Iida niidirullidega mängima :)

Järgmisel nädalal kordub kõik. Juba õhtul veenab Iida mind pisarsilmi, et "mulle ei meeldi taha lasteaias olla" ja "ma tahan sinuga olla, issi". Hommikul jätan aeda hüsteeriliselt nutva, südamest õnnetu lapse. Aga õhtul selgub, et Iida oli kogu päeva tubli, ei mingit tönni ega jonni, täitsa tavaline lasteaialaps...

Ja tuleb üle korrata, et lastaia enda rahvas - kõik kõik kõik - on SUPERTOREDAD!!!