Toimekas nädalavahetus
Laupäeval hommikust õhtuni Alvari talgutel. Iida jaoks ideaalne päev - suured inimesed toimetavad oma asju ja jooksevad ringi, tema saab rahulikult liivakastis mängida või ringi vaadata. Keegi ei käsuta, ei soovi midagi, ei sega, ei paku süüa. Unelm!
Pühapäeval:
- hommikul käis Karen külas.
- siis läksime poodi Iidale kingi ostma.
- siis Madise perega Laitse lossi pikale pärastlõunale.
- siis Madise juurde külla. Selle magas Iida küll autos maha...
- siis korraks Sõrve
- siis jälle poodi!
Oli vast sebimine.
Õhtul rääkisin Iidale teise poole Nukitsamehe loost. Nukitsamehe enda unustasin kogemata täiesti välja :( Ja Iti sai kogemata vanem kui Kusti... ja nõiamoor tuli päris sümpaatne välja.. ainult Mõhk ja Tölpa olid "nagu päris". No loodame, et Iida niipea ehtsat Nukitsat lugema ei juhtu. Ta ju jätab kõik TÄPSELT meelde ja ei lepi sellega, kui teinekord midagi teistmoodi on.
posted by Kaur @ esmaspäev, mai 21, 2007
Iida, 6. august 2003
3 Comments:
Kui lugeda veel ise ei oska, siis vast ei juhtu, aga kas ta seda lastefilmi on näinud? See paneb asjad paika... kollid on koledad ja nõiamoor Everi esituses pole kindlasti mitte sümpaatne vaid... hirmus! Mu laps seda 3-aastaselt küll eriti vaadata ei julgenud ja mäletan, et endal oli kah pisut kõhe lapsepõlves...
Eriti võib selle filmi nägemine mõjutada hilisemat metsas käimist - laps küsib kartlikult ringi piiludes: kas mõhk ja tölpa siin metsas ka käivad?
Selle filmi vaatamiseks on 3-aastane pisut väike veel vist... kuigi film ise on üsna hea.
Mina mäletan Nukitsamehe filmist ainult seda, et oli kole, pime ja õudne. Keegi jooksis ähkides metsas ja millestki ei saanud aru. Ei taha seda ise vaadata ega lapsele näidata. Ehkki lool endal on ju ilus mõte, eks.
Film on õudne küll võrreldes suht ohutu Muumi-filmiga, kus esineb Urr, aga millegipärast Anton Nukitsamehe filmi ei kartnud, erinevalt Urrist, kelle puhul poeti alati tooli taha peitu.
Samas - Nukitsamehe film on hoopis midagi muud kui raamat. Nimelt oli see raamat ikka selline, et Iti pidi hullu ja kasvatamatu Nukitsamehe eest tagasi kodus olles ise hoolitsema, täitsa üksi, ema ei julgenud lähedalegi tulla. Iti ei taht vitsa anda, ja poiss kasvas tal väga ülepea. Alles lõpuks hakkas Kustil temast kahju, virutas vitsaga ja Nukitsamees hakkas paremaks lapseks. Seega moraal oli justkui, et lapsi ei tasu ikka üle hellitada ja vits aitab ikka, kui muu ei aita. No ja siis alles oli ema ka nõus lapsega tegelema.
Postita kommentaar
<< Home