Võõrad sõbrad

Kadriorus hüüdis üks poiss tänaval Iidale: "Tere Iida!". Keerasin ringi - poiss võõras mis võõras! - ja ütlesin ta emale: "Tere, aga mina teid vist ei tunne." Ema mulle: "mina teid ka mitte, aga lapsed teineteist ilmselt küll..." Nii jäigi, rohkem tutvuma ei hakanud, läksime kumbki oma teed.

Kas poiss oli lasteaialaps, või mingilt peolt, või mujalt - vahet pole - Iidal on nüüd sõbrad, keda meie enam ei tea. Mitte "meie tuttavate lapsed", vaid "Iida enda tuttavad". Sõbrad, kes meie jaoks võõrad.