Urmase matustel

Tartus, Urmase matustel. Hommikul sinna, õhtul tagasi. Alo käitus hindele 5+. Enne talitust sõi Kristiina juures kõhu kiiresti ja kõvasti täis, Raadil magas kaks tundi nagu kott. EPA klubis magas - sõi - magas keset muusikat, kõnesid ja saginat. Rahvas imestas, et kust me nii imerahuliku lapse kätte oleme saanud. Ühelt poolt tundus beebiga peiedel käimine kuidagi kohatu, teiselt poolt... andis see (minu jaoks) päevale kuidagi elu edasi minemise maigu juurde.

Iidale tõi Urmase Hiinast pisikese pandakaru, kes oma parematel päevadel oskas öelda "ai lav ju". Iida vist Urmast ei mäleta. Suur onu jämeda hääle ja karuse olemisega, kes armastas emmega veini juua ja issit liigses lobasuisuses süüdistada?

Lapsed olid sel nädalal tõesti eriliselt head ja paid ja kallid. Näevad meie valu ja oskavad sellega arvestada? Või vastupidi, ehk oleme me hoopis ise head, püüame kalli inimese kaotust kompenseerida tähelepanuga laste vastu, ja see peegeldub neilt tagasi?

Matustest endast saab lugeda siit.