Üks tagurpidi painutus

Iida ajas end täna kätel tagurpidi kaardu ja pani jalatallad vastu pead. Ja küsis: issi, kas sa oskad ka nii teha?

Issi ei oska. Ma paindun mingitpidi veel enam-vähem, aga iga aastaga aina vähem (käsi enam selja peal kokku ei saa... paari aasta eest alles sai), ning tagurpidi - üldse mitte. Seega pole isegi lootust, et issi seda trikki kunagi oskaks või teeks.

See painutus on pärit muidugi balleti-trennist.

Seega hakkab Iida nüüd saama oskusi, mida minul kunagi pole olnud. Eelmiste aastate lasteaia-tarkused on kõikidel vanematel olemas. Aga eri-trennide omad on meile võõrad. Ballett on kunst, millest ma ei tea mitte midagi, tõega mitte.

Seega: alates sellest sügisest hakkab Iida õppima kunste ja saama teadmisi, mida mina pole kunagi vallanud.

Huvitav aeg.

Osalt on nende oskuste valik meie, vanemate käes. Osalt aga lapse enda teha. Balletti pani lapse Kati, aga kui talle endale seal ei meeldi, tuleb ta ära. Kas Iida õpib mõnd pilli mängima? Maalima? Kas need saavad olema tema enda otsused või meie omad?

Või teistpidi mõteldes:
Kuipalju on asju, mida meie oskame, aga meie enda emad-isad ei oska?
Palju neist on me enda, palju me vanemate valitud?
Kas Iida saab olema meile (või meie talle) võõram või lähedasem kui meie oma vanematele?