Alo kõne, jaanuar 2009

Alo sai just poolteist.

Ja kus alles räägib!

Kati ümises "aisakella" meloodiat - sõnadeta - ja Alo hakkas kaasa laulma: aisakell, aisakell." Tundis meloodia ära ja tuletas ka sõna(d) meelde!
Ta on üldse musikaalne, minu lällamisele osatab ka kaasa: laa-laa, la-la-lal-lal-laaaa.
Eile nägi arvutist pilti - onu Veiko ja meie pisike kuuseke - ja teatas: kuusemuna!
Poeb meie voodis teki alla, pea padjal, ja teatab: Alo maga!
Kui mina loen Iidale unejuttu, siis Alo segab, seletab kõva häälega vahele.
Kommenteerib telekas toimuvat. Onu, tädi, tita. Kes laulab, kes mängib pilli...
Ütleb "oota", "kuule", "aita". "Emme aita!".
On esimesed parasiitsõnad: "nonii!"
Igasugu asjad - uksed, karbid, kotid - käivad "lahti" ja "kinni".
Imehästi on peas "pipa-koki" ehk piparkook. Aga ka "kommi, kommi" ja "banaani".

Mõni asi on segamini ka. "Alla" on nii üles kui alla. "Põll ette" tähendab nii pudipõlle ettepanu kui äravõttu.