Hallid juuksed
Ma nagu ei taha seda siia kirjutada. Aga teiselt poolt, tahan kah.
IIDA UIMASUS AJAB MEID HULLUKS.
Hommik. Kell on 8:45, 8:55 algab lasteaia hommikusöök. Iida teab seda ja ei taha hiljaks jääda. Ja ikkagi paneb ta end riidesse tempoga 1 ese minutis. Püksid - minut, kampsun - minut, saabas - minut, teine saabas - minut.
Lasteaed. Kell on 9:00, hommikusöök käib. Iida teab seda ja ei taha söömata jääda. Ja ikkagi võtab ta end riidest lahti tempoga 1 ese minutis. Saabas - minut, teine saabas - teine minut...
Lapsevanem:
- Proovib meelitada. Iida, kui sa kärmelt riidesse paned, saame veel enne lasteaeda kelgutada! Iida nägu läheb särama, aga kiirust juurde ei tule.
- Proovib käsutada. Iida, pane kiiresti riidesse, muid jääd hiljaks! Iida nägu läheb mossi, ta tõesti ei taha hiljaks jääda, aga kiirust juurde ei tule.
- Paneb lapse ise riidesse. See muidugi aitab - aga ainult selleks korraks.
Aeg, mille saaks lapsega veeta huvitavalt, kaob riietamisse, pesemisse, söömisesse. Ja vanemate juuksed lähevad minuthaaval halliks, siis valgeks ja siis kukuvad ära.
Uhh!!!! Ma tean, et ma olin ise titena samasugune. Mäletan, kuidas ma olin lasteaias alati toolisabas viimane.
posted by Kaur @ kolmapäev, jaanuar 07, 2009
Iida, 6. august 2003
6 Comments:
Aga miks te siis ei alusta riietumist 8.30, et olla 8.45 lasteaias? Või veel varem?
Mind ajavad hulluks ja halliks need päevad, kui mul on hommikuti kiire. 20 minutit vähem uneaega võib teinekord tähendada säilinud närvirakke ja ilusaid hommikuid, sest ei ole vaja last kiirustada ja ei ole vaja ise kõrval närveldada.
Iida aeglus võib ju olla põhjustatud sellest, et ta läheb ise ka närvi?
Aga nii kui nii olete ise ka selle peale mõlenud. Alati teie, kodukootud tark ;)
Mitu eri vastust:
1) Me oleme ise lollid ja magame viimase hetkeni ja siis tekitame paanikat ja stressame last.
2) Kui hakata riietuma 8:30, läheb iga liigutuse peale mitte minut, vaid kaks. Ehk - iida kulutab igal juhul ära kogu olemasoleva aja kuni hetkeni, kus juba on kiire käes ja siis juhtub jälle seesamunegi.
3) Eks me alustame ka.
Iida ei lähe närvi. Aeglane on ta ka siis, kui kuhugi kiiret pole. Lasteaia kasvataja kirjeldas kord, kuidas ta nägi, et Iidal jäi keset söömist lusikas õhus seisma. Ja mõtles - et ei ütle midagi ja lihtsalt vaatab, kui kaua laps tardunult ühes asendis olla võib. Aga ei suutunud ära oodata, lõpuks läks ikka täiskasvanul närv enne mustaks.
Väike mõttetark :) vaja palju mõelda ja pole aega tühiste asjadega kohe tegeleda.
Meil on natuke sama asi, aga asi pole mitte selles, et ta aeglane oleks, vaid selles, et ta räägib kogu aeg. Ja ehkki ta on väike naine, ei oska ta veel kaht asja samal ajal teha. Mind ajab ka hulluks. Aga vahel jälle saab kenasti ise ja kiiresti hakkama.
Söögilauas on meil tavaline, et kõigil on juba taldrikud tühjad, v.a. lapsel, kes tõstab esimest suutäit, ise samal ajal katkematult jutustades. Igasugu meeldetuletused selle kohta, et parasjagu on söögiaeg, viivad teda meeleheitele ja vahel isegi jonnini.
Elu lastega on põnev ja täis üha uusi väljakutseid.
Minu õde oli selline, aga nimetagem seda unelemiseks, mitte uimasuseks. Muudkui venis ja venis, igale poole jõudsime viimasena. Nüüd on aga väga elav ja loov inimene, tegutseb kunstivallas.
NB! Seda postitust peaksid isana teisemelisele tütrele kindlasti ennetavalt selgitama, võib põhjustada haavumist.
Huviga kaasaelaja.
"Seda postitust peaksid isana teisemelisele tütrele kindlasti ennetavalt selgitama, võib põhjustada haavumist."
No ma tõega ei usu, et teismeline Iida viitsiks mu heietusi lugeda. Kui viitsib, siis on ehk nii terve närvikavaga tüdruk, et ei haavu iga asja peale.
Postita kommentaar
<< Home