Haiglamuljeid

Tegelt peaks seda muidugi kirjutama Kati, aga:
Haiglas polnud olemise mõttes üldse hirmus.

* Palat oli nelja peale koos teise emme + laps paariga. Alguses eesti, siis vene pere. Alo sai mõlema lapsega hästi läbi, vene poisiga isegi paremini; ainult lõpus läksid nad tülli, sest poiss läks armukadedaks, kui tema emme Alo oma voodi peale võttis.
* Eriti meeldis Alole aga vene poisi kaheksa-aastane õde. Alo näitas talle oma trikke ("panen pea põrandale ja ajan jalad sirgu nagu A täht ja siis möirgan!") ja plika näitas talle enda iluvõimlemise harjutusi vastu.
* "See on esimene laps, kes mulle süsti ajal vastu naeratab", ütles piltilus õde Alol kanüüli kaudu antibiotsi manustades. OK, see pole päris süst, aga ikkagi.
* Süüa anti korralikult, Alo kosus haiglatoidul tublisti.
* Külastada lasti millal iganes.
* Alo nõudis kogu oma patja ja kindla sinise püüriga. Proov püüri vahetada lõppes sellega, et Alo võttis padjalt uue (roosa) püüri ära, otsis pesukotist vana (sinise) püüri ja viis koos padjaga emmele, et see endise komplekti taastas. Muidu poleks ju miskit... aga kuna ta käis selle padjaga ka protseduuridel, aeles põrandal ja üldse, oli see lõpuks VÄGA räpane.
* Magamajäämisega oli muidugi jama, aga Kati sai imeväel siiski hakkama.
* Enamik personalist oli hell ja hooliv.

Kati ise tuli koju nagu vana armeekindral - distsipliin ja selle nõudmine verre kasvanud. Kui on vaja laps kell 1 öösel üles ajada ja rohtu anda, siis ajame ja anname! Mis sest, et endal silm nii hall, et teki mustril ja rohuplekil vahet ei tee...