Emadepäeva kontsert

Lasteaia emadepäeva kontserdil me... ei käinud. Vähe sellest, enne kontserti käisin ma ja tõin Iida ära. Tüdruk, marss balletitrenni!

Lapse pisarad olid valusad ja juhataja vaatas mind kui mõrtsukat. Eks õigusega. Iida laulab palju ja mõnuga, ning millal siis veel esineda kui emmedepäeval emmele! Aga emmet poleks niikuinii tulla saanud... Ja balletis on kohekohe esinemised ja enne tuleb harjutada teise rühmaga koos tantsimist...

Ühesõnaga hakkavad Iida erinevad tegevused nüüd omavahel risti kokku jooksma. Ausalt, kui me ta sügisel korraga nii spordi- kui balleti- kui kunstitrenni panime, arvasime, et me lihtsalt valime neist kõige parema välja ja ega ta ei jää viis korda nädalas ringides käima. Aga nüüd käib ta neis kõigis ja vähemalt Kati kindel arvamus on, et kui käib, siis käib ja puht distsipliini mõttes ei tule võimalus "ärme täna trenni lähme" arvessegi.

Nii pidin laupäeva hommikul maalt linna sõitma, et Iida Sally kunstiringi saaks. Ja pühapäeva hommikul, et kergejõustikutrenni jõuaks. Kas see on lapsel siis norm maal-olek, kui hommikuse lille-ja-linnulaulu-ringi asemel peab linnahilbud selga ajama ja autoga tagasi suurlinna põrutama? Aga näe, just sellise elu me endale teinud oleme.