Näitlik õppetund minevikust

T. käis külas ja sodis muuseas ühe Iida (igava) joonistuse täis. Iida tuli tönnides mulle kurtma. (On ikka nutupaunik; oleks ju võind väiksemale tou anda või miskit muud kurja vastu teha. A ei, tema tuleb pillides issi jutule.)

Võtsin Iida sülle, viisin ta meie kauni antiikpuhveti juurde. Näe... mis see siin ukse peal on? "Sodipodi." Mis sa arvad, kesse tegi? "... mina vist." Et jah, umbes samavana Iida märkis ära kogu meie mööbli, seinad ja palju muud. Kas meie emmega hakkasime siis ka nutma? "Ee... ei hakanud."

Vestlesime veel natuke sellest, et väikesed titad rikuvadki mõnikord asju ja meil, vanematel (lastel), ei tasu sellepärast meelt heita. Et Iida pole sellise lõhkumisega harjunud vaid seepärast, et Alo on erakordselt sõnakuulelik laps.
Ja et joonistuse saab ju uue teha, seepärast kunstiringis ju käiaksegi, et _osata_ kunsti teha igal ajal, kui on tuju või vajadust. Kappi, noh, puhtaks ega uut hästi ei saa, aga see sodipoditud uks käib lahti-kinni endiselt.

Sellega oli tönn üle.