Rabas, lumises rabas

Ma olen mitu aastat tahtnud talvel rappa minna. Kui nüüd M-R kutsus, polnud pikka mõtlemist.

Loosalu raba Rapla lähedal on väike, aga muidu nagu päris. Järv keskel, laudtee, tähistus.

Ja lumi, milline lumi! Meil siin linnas on tunne, et talv on möödas. Aga maal on lumi, paks ja säravvalge. Kogu raba oli kui suur lumelagendik nukumändidega. Meie lootused "ehk leiab mõne jõhvika" "laudtee on vist välja sulanud" loeti narriks; kui jalg rajalt kõrvale eksis, olid kohe pool meetrit lumes. Teelt eemal pajutudude järel käidi lumes roomates, muidu ei pääsenud ligi.

Ka ilm oli imeline; vaikne, soe; korra tuli ka päike välja.

Järvel olid kalamehed. Tegime ühe sõbraliku perega juttu. Lapsed said poolelus ahvenat torkida ja ise sikutit hoida ja nägid, kuidas kala näkkab ja välja tõmmatakse. Ega ma isegi pole jääpüüki lähedalt näinud.

Sinna minnes nägid mõned meist metskitse - meetri kauguselt.

Järve ääres oli piknik kuuma tee, võileibade, omateht koogiga.

Ära tulles said lapsed kelgule. Kui kolm last salvokale laadida, kostab lakkamatu rõõmus kisa kilomeetrite kaugusele. (Kitsi siis muidugi ei näidatud.)

Vot see on elu, inimesed!