"Alo, tule minuga!"

Alo argipäeva hommik on viimasel kuul olnud kurb. Ei taha aeda minna, ei taha aeda jääda, tahab aias "issi sülle". Pärast minu lahkumist läheb kurb kiiresti üle, a ikkagi.

Täna aga. Aeda jõudes oli seal R., kes istus samuti natsa nukralt toolil. Natsa aja pärast esines A ettepanekuga "näita mulle oma nukke", millele R vastas "Alo tule koos minuga tooli peale istuma". Alo läks nagu nööri mööda ja minu poole enam ei vaadanud.

1) Naistest on kurvastuse vastu suur abi.
2) Millalgi hakkan ma teda samas olukorras kättpidi tagasi sikutama. Iga lehtsaba järel ei tasu ka lipata!